Osta uus või mitte
Postitatud: N, 22 Aug 2013 14:17:53 +0300
Jah, siia alamfoorumisse sobib see jutt vist kõikse paremini.
Nimelt siis ostsin oma esimese auto endale pool aastat peale lubade saamist. Teadmata väga asjadest midagi, oli eesmärk, et oleks ilus auto, mitte prantslane ja noh, võimu võiks ka olla ju. Automaat ja kogu muu džäässh sinna juurde (loe: hele, nahk jne).
Nonii, sattusin pool juhuslikult siis (pool juhuslikult tähendab seda, et vaatama pidin minema ühte kuldsete velgede ja 2.5 liitrise mootoriga Legacy't, aga omanikku ei tulnud kohale ja platsilt näidati hoopis teist Subarut) vaatama ühte 2006. aasta mudelit, tumesinine, sees hele nahk, navigatsioon, kõik iluliistud, tekstiilmatid ja mootoril number 3.0. Ma armusin ära. Ilus kere kuju, ilusad toonid ja neid tobedaid aknaraame ei olnud ... Tollal unistasin sellest, et ühelgi järgmisel autol ka neid ei oleks. Isa ütles, et 3 liitrine tähendab suuremat kütusekulu ja rihmade vahetamisel suuremat kulu ja nelivedu suuremat kütusekulu jne jne. Vastusele, et pole rihmasid, vaid on kettülekanne, öeldi, et no jah, kui Sa kütust jaksad osta ... Otsustasin, et jaksan.
Kohe peale ostu selgus, et rehvid vaja vahetada. Rehvitaksos oli töömees (naissoost) pahane, et tema auto ostsin. Ta oli ise sellele isendile "silma peale pannud" ja tahtis ära osta. Ütles, et hea mudel. Ääremärkusena ütlen, et nüüd käimegi ainult Pirita Rehvitaksos, sest meil on seal "oma inimene"
Esimene talv ja Monika sai üleelatud nii, et silm ka ei pilkunud. Auto oli küll põhjaga lumes kinni, aga anna vaid gaasi ja vurab välja. No mis sellest ei saa meeldida. Kuskile ei jäänud kinni ja töökaaslased imetasid, et mis imemasin sul on, et nii vara tööle jõudsid. Väidetavalt ei olnud teed sahatatud. No ma ei tea, minul võttis tööle jõudmine täpselt sama aja, mis suvel, aga kordades lõbusam oli. Kodu juures tekkis "läbitamatu" tee, mida keegi ei sõitnud. Valiti alternatiiv kuniks üks päev oli seal ummik just siis, kui tahtsime kodust külla minna vanematele. Mõeldud, tehtud. Mees jooksis ees ja vaatas, et õhk oleks puhas kuni mina läbi kimasin. Elu parimaid hetki
1 aasta sõidetud, käisin ära Saksamaal ja sain kätte 240 km/h kiiruse, mis peaks olema tippkiirus. Oi, auto oli kui tee külge kleebitud. Mõnus oli sõita. Küsiti, et ega ei olnud tunnet, et auto lendu läheb. Ma vastasin, et egas ta lennuk ei ole. Auto ikka. Rehvid sai selleks tarbeks kiirusele 300 ostetud ja teetunnetus läbi rooli on meeletult vahetu.
Järgmine talv kiilusid pidurid kinni kõikidel ratastel (tänan väga Autospirit, mina käin nüüd Mariines). No see selleks, vahetasime pidurid, kolvid, kettad. Ikka juhtub.
Oli siiski tore talv ja seda sõidumõnu ei saa sõnadesse panna. Seda kuidas nelivedu hädast välja veab ... Ja kuidas sellega nalja saab. See nauding.
Suvel suutsin kiirusel nii 90-100 põigata august maanteel mööda niivõrd kurvalt, et kaotasin peaaegu juhitavuse. Tegin liiga sügava ja järsu liigutuse rooliga nii, et käisin ühest tee äärest teise. Mõtest käis läbi, et peaks pidurdama, aga kuues meel ütles "vajuta gaasi". Auto tõmbas ennast sirgeks ja mina pääsesin ehmatusega. Ei taha mõeldagi, mis oleks muidu võinud juhtuda.
Noh ja nii olen ma sõitnud juba 3 aastat.
Viimane suvi läks velg katki (tänan Tallinn), aga nüüd on uus ja läikiv õnneks asemel. Kuigi jah, tagavararattaga sõita ei ole tore, ei ole.
Ja nüüd siis loo pointi juurde. Nimelt tuli mõte, et võiks ju olla uuem auto. Oleks vähem muresid (justkui ootus oleks selline), kulusid parandustöödele väiksemad (roolivõimendi õli lekib hetkel näiteks, mis tähendab ca 250 eurot jälle) jne.
Aga siis hakkasin vaatama, et mida pakutakse. Süda ei raatsi mujale vaadata kui ainult Subaru poole. See auto on mulle niivõrd palju emotsioone pakkunud, pole hätta jätnud ja lihtsalt meeldib. Punkt. Ja nüüd tahaks juba ikkagi sama head või paremat. Ehk latt on kõrgel. Ja rahakott ei ole sügav.
Hakkasin siis vaatama, et mida pakutakse täna uute autodena - lahjad mootorid, küttekulu sama (hetkel on mul 11 liitrit sajale), tekstiil, navi võimalust pole (kuigi küsimise peale tuleb välja, et saab), müra palju, stereo kehva jne jne. Ja siis ma mõtlen ja vaatan oma praegust autot. Kere on ilusam, kõik asjad, mis tahaks, on olemas. Oeh.
Sain pakkumise 2.0 liitrisele XV-le ... 27 tuhat eurot. Paljuvõitu arvestades, et ma pean tegema kompromisse, seal kus ma seda ei taha ja need aknaraamid. Hirmus.
Ja isa kilkab, et tema uus Škoda kiirendab paremini võttes 3 korda vähem kütust. Ei teagi nüüd, kas peaks Škoda ostma? Ei, sest just sõitsin ühelt eest ära
Nimelt siis ostsin oma esimese auto endale pool aastat peale lubade saamist. Teadmata väga asjadest midagi, oli eesmärk, et oleks ilus auto, mitte prantslane ja noh, võimu võiks ka olla ju. Automaat ja kogu muu džäässh sinna juurde (loe: hele, nahk jne).
Nonii, sattusin pool juhuslikult siis (pool juhuslikult tähendab seda, et vaatama pidin minema ühte kuldsete velgede ja 2.5 liitrise mootoriga Legacy't, aga omanikku ei tulnud kohale ja platsilt näidati hoopis teist Subarut) vaatama ühte 2006. aasta mudelit, tumesinine, sees hele nahk, navigatsioon, kõik iluliistud, tekstiilmatid ja mootoril number 3.0. Ma armusin ära. Ilus kere kuju, ilusad toonid ja neid tobedaid aknaraame ei olnud ... Tollal unistasin sellest, et ühelgi järgmisel autol ka neid ei oleks. Isa ütles, et 3 liitrine tähendab suuremat kütusekulu ja rihmade vahetamisel suuremat kulu ja nelivedu suuremat kütusekulu jne jne. Vastusele, et pole rihmasid, vaid on kettülekanne, öeldi, et no jah, kui Sa kütust jaksad osta ... Otsustasin, et jaksan.
Kohe peale ostu selgus, et rehvid vaja vahetada. Rehvitaksos oli töömees (naissoost) pahane, et tema auto ostsin. Ta oli ise sellele isendile "silma peale pannud" ja tahtis ära osta. Ütles, et hea mudel. Ääremärkusena ütlen, et nüüd käimegi ainult Pirita Rehvitaksos, sest meil on seal "oma inimene"
Esimene talv ja Monika sai üleelatud nii, et silm ka ei pilkunud. Auto oli küll põhjaga lumes kinni, aga anna vaid gaasi ja vurab välja. No mis sellest ei saa meeldida. Kuskile ei jäänud kinni ja töökaaslased imetasid, et mis imemasin sul on, et nii vara tööle jõudsid. Väidetavalt ei olnud teed sahatatud. No ma ei tea, minul võttis tööle jõudmine täpselt sama aja, mis suvel, aga kordades lõbusam oli. Kodu juures tekkis "läbitamatu" tee, mida keegi ei sõitnud. Valiti alternatiiv kuniks üks päev oli seal ummik just siis, kui tahtsime kodust külla minna vanematele. Mõeldud, tehtud. Mees jooksis ees ja vaatas, et õhk oleks puhas kuni mina läbi kimasin. Elu parimaid hetki
1 aasta sõidetud, käisin ära Saksamaal ja sain kätte 240 km/h kiiruse, mis peaks olema tippkiirus. Oi, auto oli kui tee külge kleebitud. Mõnus oli sõita. Küsiti, et ega ei olnud tunnet, et auto lendu läheb. Ma vastasin, et egas ta lennuk ei ole. Auto ikka. Rehvid sai selleks tarbeks kiirusele 300 ostetud ja teetunnetus läbi rooli on meeletult vahetu.
Järgmine talv kiilusid pidurid kinni kõikidel ratastel (tänan väga Autospirit, mina käin nüüd Mariines). No see selleks, vahetasime pidurid, kolvid, kettad. Ikka juhtub.
Oli siiski tore talv ja seda sõidumõnu ei saa sõnadesse panna. Seda kuidas nelivedu hädast välja veab ... Ja kuidas sellega nalja saab. See nauding.
Suvel suutsin kiirusel nii 90-100 põigata august maanteel mööda niivõrd kurvalt, et kaotasin peaaegu juhitavuse. Tegin liiga sügava ja järsu liigutuse rooliga nii, et käisin ühest tee äärest teise. Mõtest käis läbi, et peaks pidurdama, aga kuues meel ütles "vajuta gaasi". Auto tõmbas ennast sirgeks ja mina pääsesin ehmatusega. Ei taha mõeldagi, mis oleks muidu võinud juhtuda.
Noh ja nii olen ma sõitnud juba 3 aastat.
Viimane suvi läks velg katki (tänan Tallinn), aga nüüd on uus ja läikiv õnneks asemel. Kuigi jah, tagavararattaga sõita ei ole tore, ei ole.
Ja nüüd siis loo pointi juurde. Nimelt tuli mõte, et võiks ju olla uuem auto. Oleks vähem muresid (justkui ootus oleks selline), kulusid parandustöödele väiksemad (roolivõimendi õli lekib hetkel näiteks, mis tähendab ca 250 eurot jälle) jne.
Aga siis hakkasin vaatama, et mida pakutakse. Süda ei raatsi mujale vaadata kui ainult Subaru poole. See auto on mulle niivõrd palju emotsioone pakkunud, pole hätta jätnud ja lihtsalt meeldib. Punkt. Ja nüüd tahaks juba ikkagi sama head või paremat. Ehk latt on kõrgel. Ja rahakott ei ole sügav.
Hakkasin siis vaatama, et mida pakutakse täna uute autodena - lahjad mootorid, küttekulu sama (hetkel on mul 11 liitrit sajale), tekstiil, navi võimalust pole (kuigi küsimise peale tuleb välja, et saab), müra palju, stereo kehva jne jne. Ja siis ma mõtlen ja vaatan oma praegust autot. Kere on ilusam, kõik asjad, mis tahaks, on olemas. Oeh.
Sain pakkumise 2.0 liitrisele XV-le ... 27 tuhat eurot. Paljuvõitu arvestades, et ma pean tegema kompromisse, seal kus ma seda ei taha ja need aknaraamid. Hirmus.
Ja isa kilkab, et tema uus Škoda kiirendab paremini võttes 3 korda vähem kütust. Ei teagi nüüd, kas peaks Škoda ostma? Ei, sest just sõitsin ühelt eest ära